Rootsi Suursaatkond asub Tallinna vanalinnas 17. sajandist pärit hoones, mida kutsutakse ehitaja järgi von Roseni paleeks.
Von Roseni palee on üks väheseid hooneid, mis Tallinnas Rootsi ajal ehitati, sest linn oli rootslaste tulekuks 1561. a. juba ammu valmis saanud. Üks linna hiilgavamaid aadlipaleesid ehitati 1670. aastatel ning see on välimuselt klassikalise baroki kaunimaid näiteid Eestis. Oma alumise korruse, harmooniliselt komponeeritud fassaadi, rütmiliselt jagatud sammaste, aga samuti oma kõrge katusega on palee Tallinnas täiesti unikaalne ehitis.
Ehitusperemees Axel von Rosen sündis 1624. aastal Ingerimaal kuberner Bogislaus von Roseni pojana. Kuberner oli väga jõukas mees, kes laenas Rootsi Kuningriigile heldekäeliselt suure summa raha, kui Gustav II Adolf valmistas armeed ette 30-aastaseks sõjaks. Pärast õpinguid Uppsalas sõitis Axel von Rosen Euroopasse oma haridust täiendama. Seejärel kutsus isa Axeli koju Eestisse, kus temast sai Tartu õuekohtu viitsepresident ja mõned aastad hiljem Eestimaa asehaldur.
Maatüki Pikk tänav 28 sai Axel oma isalt päranduseks. Seal seisid mõned lagunenud majad, mis lammutati. Linna raad arvas, et need majad moonutavad tänava muidu nii elegantset ilmet. Vaevalt olid majad ära koristatud, kui tuli uus kaebus, et maatükile midagi ei ehitata. 1660. aastate lõpus tutvustati uue maja jooniseid. Joonistega ei oldud rahul ja kurdeti, et von Rosen ei järgi linnas üldkasutatud ehitusstiili, kus maja katuseviil asetseb tänavapoolses küljes. Kui ehitus lõpuks lahti läks, kaebasid naabrid Mustpeade vennaskonnast, et von Roseni uus maja varjutab vennaskonna suure saali akna. Vaatamata protestidele ja kaebustele, viis von Rosen palee ehituse 1670. aastate algul lõpule. Majaplaani autor pole teada.
Axel von Rosen ei saanud oma kauni palee üle kaua rõõmu tunda. 1679. aastal ta suri ja maeti Tallinna Oleviste kirikusse. Maja pärandas ta nooremale pojale Bengt Gustav von Rosenile, kes omakorda pärandas selle oma tütrele. 18. sajandi lõpus müüdi krunt viitseadmiral Palaenskoyle ja maja kasutati admiraliteedihoonena. Järgnevatel aastakümnetel vahetas maja mitu korda omanikku ja iga omanik tegi seal põhjalikke ümberehitustöid. Aja jooksul muudeti maja sisemust sedavõrd, et selle algupärane ilme on täielikult kadunud. Nõukogude ajal oli von Roseni palees vedurijuhtide kool. Erilist austust maja kultuuriloolise väärtuse vastu ei olnud kool üles näidanud, eriti kui arvestada, millises seisus see oli, kui Rootsi riik 1992. aasta 1. jaanuaril selle üle võttis. Ühes ruumis leidus pärast ajutise seina mahavõtmist siiski jälgi ka barokiajastust. See oli kolmanda korruse suur saal, mis kunagi oli arvatavasti palee peosaal. Saal erineb kõrvalasuvatest ruumidest tunduvalt kõrgema lae poolest. Seepärast otsustati see saal muuta võimaluste piires barokkstiilis ruumiks. Maha pandi mustriga laudpõrand. Lagi kaeti dekoratiivse kipskrohviga, mille eeskujuks võeti üks 17. sajandist pärit loss Stockholmis. Saalis on ka vana mudeli järgi valmistatud uued nahktoolid.
Saatkond kolis praegusele aadressile 1994. aastal Endla tänavalt.
Lühendatult Hans Lepa raamatust "Rootsi mälestised Eestis. Lühike teejuht", Tallinn 1994.
